Võõramaalane

Bulgaaria ja Rumeenia piir. Liiklusvoog ja teeolud kummalised. Parkimisplats või valepööre?! Kõrval istudes tundub, et oleme ehk valele teele sattunud... 

T tõmbas korra teelt kõrvale, uuris kaarti ja leidis, et tuleb siiski edasi minna. Midagi piiripunkti taolist oligi meid ootamas. Võtsime sappa. Ootasime. Ootasime. Ootasime. Silme ees toimus kaootilist liikumist. Keegi tuli salgakesi jalgsi. Keegi autoga. Sekka hulk dokumendipakkidega tõttavaid piirivalvureid. Lõpuks koputati ka meie aknale. Dokumendid! Lisati hunnikusse. Tähtsaid pabereid anti käest kätte ja viidi erinevatesse putkadesse. Lõpuks lubati edasi liikuda. Tagastati ka dokumendid. Õiged dokumendid! Süsteem töötas.

Rumeeniasse sisenemine meenutas Bulgaariat ja ei meenutanud ka. Külad ja maaelu vähem trööstitu, loomapidamist ja hobuvankreid samaväärses koguses. Nostalgiline. 

Meid ootas Bukarest. Airbnb-s olime endale broneerinud suure romantilises stiilis korteri üsna linna südames. Meie oma 120m2 linnas, mida kutsutakse hellitavalt ka väikeseks Pariisiks. Paljutõotav!  Sõit hakkas juba väsitama ja soov mõnusalt pikali visata järjest suurenes. Lõpuks Bukarestis. Linn uhkem kui Sofia. Liiklus tihe. Inimesed...kurvad ja hallid. Ilm tuuline ja vihmane. Tiirutasime ümber oma elamise ja otsisime võimalust parkimiseks. Veidi seigelnud, saime kätte korteri omaniku ja oma uue "kodu" võtmed. Lubatud piiratud aia asemel suunati meid autot parkima  tiheda liiklusega tänavale (keelualasse). Asjadega tuppa jõudes selgus, et kuues Airbnb ööbimine meie reisil on esimene, mille võib lugeda ebaõnnestunuks. Korter oli kõike muud kui piltidel paistis ja koomilisel kombel lagunes kõik, mida julgesime katsuda. Nii jalutasime mööda elamist peos ukselingid, kardinad ja liistunurgad. Lõhnast selgus, et korteris oli suitsetatud. Palju. Õnneks oli elamine lubatult suur. Taandusime kõige kaugemasse magamistuppa, välisukse kõrval. Naljatoonil oli korteri tagasisides mainitud värvikat naabrit. Selgus, et hull naaber oli päriselt olemas. Tegu oli koridoris liikumise peale aktiiveeruva röökiva tegelasega. Teda polnud küll näha, aga hääl oli vali ja ehmatav. Ajatame ja sätime reisides oma öömajasid ka musta pesu hunnikuid jälgides. Hirmuäratavalt kiires tempos vähenev puhaste riiete hulk oli üks öömaja valiku olulisi kriteeriume. Lühidalt öeldes...pesumasin asus välistrepikojas, värvika naabri ukse taga, masina välisvaatlus ei lubanud tagastada puhast pesu. Seega meie vähene "puhas" pesu tuuldus nüüd suitsuhaisuses toas ja kiiret lahendust ei paistnud. Kolme öö asemel olime korteris 2. Rohkem enam ei kannatanud. Vannituba kasutades lisandusid suitsuhaisule ka kanalisatsiooniaroomid. Kööki me ei kasutanudki. Bukarest oli sajune ja S polnud linnas eriti teretulnud. Seega tegime ainukese täiskasvanuliku otususe - põgenesime. Teisel hommikul pakkisime varakult asjad, bookisime endale hotelli Brasovisse ja asusime teele. 

Transilvaania kohtles meid hästi. Brasov ja väikesed kuuroltlinnad olid mõnusad. Hotellis saime jälle inimesteks ja niru kogemus riigi pealinnaga ununes kiiresti. Ainus mure, mis jätkuvalt kimbutas - puhaste riiete puudus... Hotellis end mõnusalt poputanud, sammud ostukesekusesse ja hädavajalik puhas kraam kaasa. Milline õnn on omada paari puhast T-särki :) Imeline! Meie uus "kodu" ootas meid Brasovi lähistel. Oskasime nüüd oma ilusat ja puhast elamist väga kõrgelt hinnata! Elul kohe uued värvid. Kontrastid, kontrastid...

Esimesel õhtul elasime kaasa kodumaa juubelipidustustele, tegime süüa, jälgisime alanud lumesadu. Pole me ju oma reisil lund just sageli näinud. Lumesadu jätkus kõik Brasovis oldud päevad ja Rumeenias kuulutati välja erakorralised olud. Suleti kiirteid, häiritud oli rongi- ja lennuliiklus, elektrikatkestused. Ühesõnaga lund tuli korraga maha väga palju. Meie istusime siiski rooli, jätsime S-i koju unelema ja sõitsime kuulsasse Brani lossi. Mägilosse on Rumeenias väga palju, kuid nimetatud loss on kuulsaks saanud krahv Dracula lossina. Tegelikult on Dracula sinna elama kirjutatud vaid Bram Stokeri raamatus ja pole kuidagi seotud verejanulise vampiiriga. Külm loss sobiks meie hinnangul elamiseks siiski vast tõepoolest ühele elutule vampiirile. 

Head lumeolud tekitasid T-l soovi uurida lähemalt ka Transilvaania Alpide olusid. Otsitasime, et mäele läheb T üksi. S ei soovinud nii kaua üksi norutada ja suuskadele ning lumelauale eelistab ta lihtsalt hangedes hüplemist. Nii sumasime meie S-ga kodu lähistel hangedes ja mõnulesime soojas toas, T aga kihutas suusanõlvadel. Õhtul siis muljetasime. 

Kolm mõnusat päeva ja taas teele. Ungarisse. Budapesti. Läbisime selle reisi vast viimase korralikuma piirikontrolli ja sõitsime Doonau kallastele. Budapest on imeilus. Üks linnadest, kuhu tahaks kindlasti veel tagasi tulla. Palju jäi veel nägemata. Uus kodu oli vääriline punkt Airbnb elamistele. 

Meeldejäävaks kujunes Euroopa ühe suurima termaalkompleksi "Szechenyi Thermal Bath" külastus. 15 basseini ja erinevad saunad. T uuris meile piletid. Saime endale ka teejuhi, rätikud, hommikumatlid, privaatse riietusruumi ja sissepääsu puhkealale. Eriti mõnus oli välibassein. Õhk oli talviselt külm ja bassein mattumas kuuma vee aurudesse. Mõnus. Saunad olid soojad ja suured. Puhkealal pakuti puuvilju, jääteed ja vett. Mõnulesime ja vettisime keskuses pea neli tundi. S ootas meid koju. Meie vahva kaaslane. Õhtu veetsimegi temaga ja hommikul asusime taas teele. Poola poole. 

Aga Budapesti läheme veel kindlasti tagasi. Doonau ootab. 

Autor: Diana Gabaldon

Pealkiri: Võõramaalane. 1. raamat

Ilmumisaasta: 2014

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 448 lk

Kirjastus: Varrak

Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Uurimisretk iidsesse druiidide rituaalide toimumiskohta viib teda müstilisel kombel ajaks kaks sajandit tagasi. Aastasse 1743. Intriigid, röövkäigud, klannivaenud. Kaheks saab kistud ka tema süda. 

"Võõramaalase"-raamatusarja raamatuid olen raamatupoes juba pikalt jälginud, kuid alati tagasi pannud. Suvel otsustasin siiski sarjaga algust teha ja ostsin endale Pärnu raamatupoest sarja esimese osa. Juhtus aga nii, et sain Ranna raamatukogust nii palju suvist lugemist, et ostetud raamat jäi ootele. Märkamatult sai suvest sügis ja sügisest talv. Pakkisin selle raamatu kindluse mõttes siiski detsembris reisikotti ja nüüd siis lugesin tempokalt läbi. 

Raamat erines minu ettekujutusest. Minu kujutlustes on rännak minevikku kuidagi suurejoonelisem ja täis hulka rohkem komistuskive.  Raamatus läheb kõik kahtlaselt ladusalt. Seiklusi ja põnevust ehk napib, kuid tegu on ühe mõnusa nädalavahetuse kerge lugemisega. Sarjas on ilmunud veel "Kiil merevaigus", "Rändaja" ja "Sügistrummid (kõik osad koosnevad kahest raamatust). Plaanin neidki lugeda.

Tõuke raamatu lugemuseks andis kindlasti lummav tegevuspaik. Šotimaa on üks tulevasi reisisihte ja nii tundus Võõramaalase sari mõnusaks sissejuhatuseks. Tean, et ETV-s on sarja hooajad jooksmas, kuid pole sattunud vaatama. Otsustasin pärast raamatu lugemist veidi ka telesarja kohta uurida ja juba esimesed kaadrid kurvastasid. Ükski tegelane ei vastanud minu ettekujutusele. Sulgesin klipid väga kiirelt. Nüüd olen korduvalt tabanud end mõttelt, kas see sai ikka nii hull olla. Ehk annan telesarjale ühel hetkel võimaluse. Teinekord võtab harjumine aega. 

Varssav, Poola

06.03.2018