Kurjuse kannul

Teine täispäev Campania piirkonnas. Oleme seni viibinud vaid oma majakeses, sest ilmad on olnud nii ilusad, et ei raatsinudki kusagile minna. Eile kohvitasime ja sõime õues. Lugesin raamatut, T oleskles, S luusis niisama ringi. Nautisime päikest. Sellise "talve" üle ei saa tõepoolest kurta. Ilm nagu Eesti suve ainsal soojal päeval :)

Viimased päevad Roomas läksid kiirelt. T jõudis tagasi kolmapäeval ja siis kondasime ringi juba kahekesi või koos S-ga. Ilmad olid ilusad. T-i itaaliaskepsis on üle läinud, asendunud vaimustusega ja soe kevadilm on tallegi meeltmööda. Reedeks broneerisime endale külastuse Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabelisse. Minna tuli juba varakult, sest soovisime vabamalt ringi liikuda ja eelmistel päevadel olime juba näinud, millised turistimered pikkadeks järjekordadeks vormuvad. Nii võtsime endale juba 8.30 eelsissepääsuga piletid, et saaks omas tempos mõnusalt kulgeda ja 9.00 ametlikuks avamisajaks kogunenud rahvamassil sujuvalt eest ära liikuda. Muuseum oli ootuspäraselt suur ja vaadata oli rohkem kui enne hommikust kohvi tähelepanu jätkus. Eks me siis kohvitasime seal, muljetasime ja suundusime Sixtuse kabeli suunas. Õnn oli meie poolel ja saime ühe vähestest istekohtadest ja rahulikult (truu raamatu abiga) kõik maalid lahti seletada, läbi uurida. Kord on kohapeal range. Pildistada ei tohi, treppidel istumine on keelatud ja rääkida võib vaid väga vaikselt. "Silenzio!" - kostus sageli mikrofonidest. Kabel on tõepoolest imetlemist väärt ja jätab sügava mulje. Meistriteos.

Esialgne plaan oli reede õhtuks otsida mõni uhkem restoran - viimane õhtu Roomas, meil aastapäev ... 15 aastat üheskoos. Otsisime. Arutasime. Lõpuks valisime siiski midagi kindlapeale head ja väga meielikku. Jalutuskäigu kaugusel ootas meid uhke n-ö tänavapitsa. Valikus lugematu arv pitsasid. Vaja vaid otsustada, millistest lõigukesi soovida. Söömine tänavatoidukale kohaselt õues ja püstiseisulaudade taga. Imemaitsev. Mööduv Rooma melu. Parim kaaslane. Lõbus jutlemine. Ilus õhtu.

Hommikul alustasime sõitu uue seikluse suunas. Tegime teel veel "kiire" peatuse ostukeskuses, et hankida nii mõndagi vajalikku. Koos toidu ja muu säärasega avastasime poest pastakoolitusel soovitatud pastamasina ja Airbnb-s testitud pastapoti, ravioolilõikuri. Õiget jahu ei leidnud, kuid ühe sobiva siiski. T noppis meile restilt topsidesse ka 4 muna ja nii oli õhtune pastategu kindel.

Meie uus kodu asub Vesuuvi jalamil. Ümberringi on suvilate moodi majad ja villad, viinamaristandused, apelsini- ja sidrunipuud. Ei saa kurta. Sättisime end sisse ja aeg oligi esimeseks iseseivaks tagliatelle prooviks. Maitsev, maitsev. Vähe oli teist. Ei tasu hea toiduga koonerdada. Järgmisel õhtul tegime uuesti. Õppisime eelmise õhtu veast ja tegime loomulikult 2 korda rohkem. Kõik söödi ära. Oeh.

Ja nüüd me siin uue päeva hakul peame plaane. Vesuuv tundub olevat pilves, aga ilmateade näitab, et järgmised päevad peaksid veidi nirumad olema, nii et plaanime minna kasvõi kehva nähtavusega. S-i võtame kaasa. Ta on küll juba üsna läbi, sest siin elab veel kaks vahvat koera ja ta on nede kõige suurem väike sõber. Oh seda nuttu, kui tuleb toas olla ja sõbrad akna taha kogunevad. Võtab kõrvad vilisema. Hommikul kolme koeraga õues jalutada on see-eest päris vahva. Märtsis peaks olema uut pesakonda S-i sarnaseid Russeleid oodata....tuleb minna kutsikaid uudistama :)

Ühesõnaga meil läheb kenasti. Pasta valmistamises muutume tasapisi vilunumaks, ilm ja tuju on jätkuvalt head, oleme kahe koersõbra võrra rikkamad ja avastamist on veel palju. Tervitused!

Autor: Donato Carrisi

Pealkiri: The Lost Girls of Rome

Ilmumisaasta: 2013

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 477 lk

Kirjastus: Abacus

Hinnang: 5/5

Jaanuari lõpetan väärt leiuga Rooma raamatupoest ja 1715 loetud leheküljega. Kaasa võtan sooja tunde Pullmani Põrmu raamatust ja hoian huviga silma peal triloogia järgmiste osade ilmumisel. Õige hetke saabudes haaran öökapile taas ka "Tema tumedad ained". Kuu lõppes kogemata kätte sattunud põnevikuga. "The Lost Girls of Rome" kaanekujundus püüdis pilku Rooma raamatupoes laFeltrinelli. Sisukirjeldus tundus lubav. Võtsin emotsiooni ajel kaasa. Ei pidanud kahetsema. 

"A young girl has disappeared in Rome. As rain lashes the ancient streets, two men sit in a café near the Piazza Navona (Kiire märkus: Imeilus piazza. Istusin seal korduvalt ja nautisin päikesepaistet. Kaunid fontäänid, tänavakohvikud, melu, muusika. Ühel soojal päeval istun seal taas.) and discuss the case. They are members of the ancient Penitenzieri - a unique Italian group, linked to the Vatican and trained in the detection of true evil. But they are not alone. Sandra - a brilliant forensics expert with a tragic past - is also working on the case. When their paths cross, they uncover a terrible secret hidden in the dark recesses of Rome." 

Nüüd loen taas seda sisukirjeldust. Sama juttu, mis mind raamatut endaga kaasa viima sundis. Ja see ei tundu sugugi piisav. Ma ei ole olnud suur trillerite või kriminullide lugeja. Olen nii-öelda hiline avastaja. Minu süda on kuulunud fantaasiakirjandusele. Samas meeldiks mulle olla kõigesööja ja nii olen püüdnud järjest enam haarata killukesi erinevatest žanritest. 

Itaalia kirjandusfenomeni Donato Carrisi "The Lost Girls of Rome" on minu jaoks midagi Stig Larssoni ja Dan Browni vahepealset. Ja mulle meeldib. Põnevust jätkub viimaste lehekülgedeni. Uurisin juba lugedes, mida autorilt veel tasuks lugeda ja kust seda kõike kiirelt kätte saada. Autorivaimustus. Ilmselgelt. Olen selle varasemalt läbi teinud päris mitme autoriga. Donato Carrisilt valisin järgmiseks lugemiseks tema bestselleri "The Whisperer" ja jätkan vast hilisema raamatuga "The Hunter of The Dark".

"The Lost Girls of Rome" - psühholoogiline draama, triller. Raamat on kirjutatud kihiliseks. Ristuvad ajad, kohad, tegelased. Autor uurib raamatus kurjuse olemust. Teeb seda kaasakiskuvalt, mõtteainet pakkuvalt. Ma pole kindlasti ainus lugeja, kelle jaoks on põnevike puhul oluline ka see, et loo tuum toetuks faktidele. Vatikani salajane preester-uurijate ühing Penitenziere on tõepoolest tegelenud satanistliku kuritegevuse uurimisega ja teinud koostööd politseiga. Ka transformistist sarimõrvar on  kirjutanud end kriminoloogia ajalukku ja sellega saab tutvuda uurides omal käel Fregoli, Capgras või kameeleoni sündroome. Ühesõnaga raamat täis kunsti, arhitektuuri, ajalugu, usku ja kurjust. Olen juhusele tänulik ja loetu pakkus mõtteainet. Jään huviga ootama hetke kui saan alustada "The Wisperer" lugemist. 

"There is a place where the world of light meets the world of darkness. It is there that everything happens:in the land of shadows, where everything is vague, confused, undefined. We are the guardians appointed to defend that border. But every now and again something manages to get through ... I have to chase it back into the darkness. Whoever was putting victims and murderers in contact with one another was a penitenziere like himself."

Campania, Conversano (Apulia)

04.02.2018