Skandinaavia krimi

Jätkuvalt Rumeenias. Brasovis. Mattume tasapisi lumme. Mida kodumaale lähemale, seda külmemaks ja lumisemaks kisub. Lund naudime, aga külm...prrr. Hetkel olen S-ga Brasovi "kodus" ja T läks uurima, kas lähedal asuvas suusakeskuses saaks mõne libedama laskumise ette võtta.  Otsustasime S-ga sellest võimalusest loobuda. Täna on VÄGA külm! S tõstab pikemalt õues olles ükshaaval oma käpakesi. Eile jätsime ta päris mitmeks tunniks üksi "koju" ja täna ei raatsinud. Ta on meil hetkel hellik, sest teda on tabanud elu esimene (tõenäoliselt ka ainus) jooksuaeg. Praegu pikutab mähkmetes mu kõrval diivanil. Kahju kohe teisest. 

Jätkan tagasivaatega Bulgaariale. Sõit Kreekast Bulgaariasse pakkus meil autos jutuainest, sest kontrast oli päris suur. Teede ääres viletsad onnid, loomapidamine, kulunud sildid - kuidagi trööstitu. Ilm oli siiski ilus ja meeleolu hea. Sõidusuunaks võtsime pealinna Sofia. Vinjett esiklaasil sõitsime justkui ajas tagasi.

Sofia imeilusa nime taga peitub suur nõukaaega meenutav linn. Palju paneelmaju, stalinistliku arhitektuuri. Linna südames avastasime siiski omajagu rohelust ja kuigi kohalikud kurtsid loomavaenuliku linna üle, siis S jäi üsna rahule. Kurnasime ta esimesel päeval pikkade jalutuskäikudega ära ja õhtul ei tundnud ta end kõige paremini. Õueskäigud venisid aga pikale, sest sattusime korduvalt kohalikega jutustama. Saime päris hea ülevaate Bulgaaria eluolust. Ollakse üllatavalt negatiivsed ja kriitilised. Head räägitakse vähe. Nii Bulgaarias kui ka Rumeenias kirjeldavad inimesed meeleldi ja värvikalt lokkavat korruptsiooni ega näe sellest väljapääsu. 

Sofia jättis meile hea mulje. Inimesed olid väga sõbralikud ja jutukad, ilm päikseline, hotell meeldiv. Viibisime pealinnas 2 ööd ja olime oma teekonna jätkamise osas väga optimistlikud, sest meie järgmist sihtkohta kiideti. Mitmed kohalikud ütlesid, et tegu on Bulgaaria kõige ilusama linnaga. Veliko Tarnovo tervitas meid aga vihmaga. Niru ilmaga on ikka väga keeruline linna õiglaselt hinnata. Linn ei jätnud seega erilist muljet ja valitud ööbimine ei osutunud päris selliseks nagu olime oodanud. Siiani on läinud meil ööbimiste valimine üllatavalt edukalt ja oleme alati rahule jäänud. Ütleme nii, et hotell ei olnud küll midagi hirmsat, aga oli üsna kulunud ja väsinud moega. Ega me ei kurtnud...no kui siis ainult hommikusöögi üle... Otsustasime siiski maksimumi võtta ja andsime võimaluse ka hotelli saunale ja basseinile. Ka need olid õnnetu olemisega, aga ainsate külastajatena nautisime nii vees pladistamist kui ka veidi imeliku lõhnaga sauna. Ikkagi esimene saun üle päris pika aja.

Veliko Tarnovost asusime taas reipalt teele. Rumeenia poole. Ees ootamas siiani kõige kummalisem piiriületus ja päris nirud elamistingimused (ehk esimene ebaõnnestunud Airbnb). Sellest aga juba järgmises kirjutises. 

Jätkame S-ga soojas toas mõnulemist ja loodame, et T pole juba kringliks külmunud :)

Autor: Lars Kepler

Pealkiri: Küülikukütt

Ilmumisaasta: 2017

Formaat: kõvakaaneline

Lehekülgi: 416 lk

Kirjastus: Pegasus

Vägisi on jäänud mulje, et olen ainus, kes pole Kepleri raamatuid lugenud. Minust on see kuidagi mööda läinud. Olen neid muidugi märganud, lugenud arvustusi. Vahest on süüdi minu leige suhtumine krimkadesse. Jõuludel saarel olles, aga avastasin ühe Kepleri ema  kodusest raamatukogust. Võtsin seda märgina, et on aeg vähemalt üks neist läbi lugeda. 

"Küülikukütt" on Joona Linna sarja 6. raamat. Skandinaavia krimi. Varasemalt on ilmunud "Hüpnotisöör", "Painajalik leping", "Tuletunnistaja", "Uneliivamees", "Stalker". "Küülikukütt" oli aasta 2016 Rootsi ja Norra menukaim krimiromaan.  

Rootsi välisminister tapetakse. Juhtunu vaikitakse maha, kuid mõrvad jätkuvad. Liikvel on külmavereline mõrvar ja appi kutsutakse endine komissar Joona Linna. Algab tagaajamine. 

Sünge ja verine raamat. Ütleks isegi, et morbiidne. Lugemine edenes kiirelt, kuid kas loeksin ka teisi sama sarja raamatuid... Hetkel pigem mitte. Edenes kiiresti, kuid ei vaimustanud. Nõuab sobivat meeleolu. Loen esimese kokkupuute Kepleriga siiski pigem positiivseks ja suudan mõista, miks kriminaalromaanide huvilistele Joona Linna sari huvi pakub. 

Lars Kepleri nime taga peidab end tegelikult autorite paar Alexander ja Alexandra Ahndoril. Pseudonüümi esimene pool pidavat viitama Stieg Larssonile ja teine pool Saksa teadlasele Johannes Keplerile. 

Skandinaavia krimi pole minust täielikult mööda läinud. Larssoni raamatud lugesin läbi pea ühe hingetõmbega. Kepler jääb veel oma aega ootama. 

Nüüd aga olen alustanud raamatusarja, mille lugemist plaanin jätkata. Esimese osa lõpp on 20 lehekülje kaugusel. Ehk jõuab veel veebruari kuus postituseks vormuda. Loen

Brasov, Rumeenia

26.02.2018