Euroopa sügis
Jätkan Kastoriaga. Kreeka. Lääne-Makedoonia piirkonna lääneosa. Linn Orestiada järve kaldal. Ümberringi kõrgumas mäed. Grami mäe massiiv. Kreeka mõõtute kohaselt on tegu kohaga, kus on jahedamad talved ja nii on kutsutud seda ka Kreeka "Siberiks".
Imeline.
Meie uueks koduks sai Airbnb pärl - majake järve kaldal. Midagi veel ilusamat ja paremat poleks osanud ette kujutada.
Vaated, maalilised hommikud. Jälgisime hoolega järve ääristavaid mägesid, mis olid pidevas muutumises. Nädala jooksul pöördusid ilmad jahedamaks ja mägedele lisandusid lumemütsid.
Verno mäeahelik ootas oma selle päeva ainsaid külastajaid. Kreeka üllatas meid esialgu oma hüljatusega. Linnas puudusid turistid ja ka kohalikes vaatamisväärsustes olime sageli ainsad külastajad. Mägiteed tundusid üksildased. Ja tõelised. Meie SUV võimekus sai proovile pandud. Kohati ei saanudki aru, kas teed on üldse nii-öelda avatud. Ületasime teedel vulisevaid ojakesi ja testisime vajadusel jalutades teeolusid. Üles me saime. Meie selle reisi esimene lumi. S kannatab meil raskekujulise lumearmastuse all. Nii vabastasime kutsika ja nautisime tema rõõmu. Vaated, hea seltskond, mäeõhk.
Esmakordselt ei kippunud me oma majakesest õhtuti eriti välja sööma, vaid eelistasime kaubandusretki ja "koduseid" õhtuid. Poed on Itaalia poodidest erinevad - veidi suuremad, palju külmutatud toitu, värskemaid asju veidi vähem. Esimene poekülastus eeldas tegelikult miskisuguse kohaliku kliendikaardi olemasolu ja meie kassapidaja oleks meid ehk tühjade kätega teist poodi saatnud otsima, kuid õnneks halastati ja saime oma ostu tehtud. Järgmiseid poekülastusi tegime kindluse mõttes linnas.
Vaatamist oli Kastorias küllaga. Jalutasime S-ga vanadel tänavatel, jälgisime järvelindude tegemisi. Linnas on äärmiselt palju veelinde ja nende piiramiseks on järve äärde ka aedikuid püstitatud. S ei ole just linnukeste lemmik ja nii oleks ta seal ka pahastelt kohalikelt sulelistelt tuustida saanud, kui tema suuremad sõbrad poleks appi tulnud :) Külastasime ka Dispilio eelajaloolist järveasulat - idüllilist kaluriküla. Ja viimasel päeval jõudsime kohta nimega "Cave of the Dragon". Stalaktiitide ehk tilkekividega kaunistatud koopad on ebamaiselt ilusad. Pildistamine ja filmimine oli keelatud. Lisasin siia ühe internetiavarustest leitud koopas filmitud klipi.
Kastoriast võtame endaga kaasa ka ühe mõnusa kohtumise ja uue tutvuse. Ühel õhtul jalutas T meie majakese hoovis S-ga, kui meie loomake otsutas naabermaja rõdule tulnud onu peale haukuma hakata. T sai onuga jutule ja naases tuppa küllakutsega. Järgmisel päeval võtsime näppu kodumaise Vana Tallinna ja läksime naabermaja karusnahapoodi kohvile. Duffi pani koheselt esimese kreeka kohvi tulele ja suurema aja meie lobisemisest keetis tassi kaupa kolme kohvi. Kreeka kohv on sisuliselt türgi kohv, valmistamine nõuab aega ja kannatlikku meelt. Duffi on kolmandat põlve karusnahaärimees ja tõdes, et kuigi konkurentsi on palju, siis elab ta kenasti ära. Nahk ostetakse oksjonitelt kokku ja kogu töötlemine/õmbelmine käib neil kohapeal. Kuulasime kreeklaste eluolu muresid ja rõõme ning Duffi sportliku ja elutervet vaadet elule. Maitsev kohv, mõnus vestlus, kaunis kaubavalik. Lubasime Duffile, et kui koju jõuame, siis saadame talle pilte reisist ja Eestist. Saime kingituseks karusnahast võtmehoidjad ja järgmisel hommikul jätsime ka Kastoriaga hüvasti.
Edasi viis tee Therme lahe äärde Thessalonikisse. Kreeka suuruselt teine linn on meil varasemalt paar korda juba reisisihiks olnud, kuid kuidagi on jäänud siiski käimata. Teel soovisime teha põike ka Portitsa sillale, kuid põikest sai seiklus ja tunnikesest vähemalt paar. Olime silda piltidelt palju näinud ja arvasime, et see on ka praegusel madalhooajal väga külastatud, kuid taas tuli oma linnamaastur proovile panna ja esimesed valepöörded said sõitudeks teedel, mis tegelikult vast päris linnaautodele mõeldud ei olnudki. T on meil õnneks osav juht ja viis meid kõige kiuste lõpuks siiski kohale. Sillani polnud sõidutee läbitav ja viimase kilomeet tatsusime S-i rõõmuks omal jalal. Ilm oli ilus ja sild jättis sügava mulje. Taas saime nautida seda imelist paika uhkes üksinduses. Polegi sobivaid sõnu. Lisan taas YouTube-st leitud videoklipi.
Meie uueks koduks sai Airbnb pärl - majake järve kaldal. Midagi veel ilusamat ja paremat poleks osanud ette kujutada.
Vaated, maalilised hommikud. Jälgisime hoolega järve ääristavaid mägesid, mis olid pidevas muutumises. Nädala jooksul pöördusid ilmad jahedamaks ja mägedele lisandusid lumemütsid.
Verno mäeahelik ootas oma selle päeva ainsaid külastajaid. Kreeka üllatas meid esialgu oma hüljatusega. Linnas puudusid turistid ja ka kohalikes vaatamisväärsustes olime sageli ainsad külastajad. Mägiteed tundusid üksildased. Ja tõelised. Meie SUV võimekus sai proovile pandud. Kohati ei saanudki aru, kas teed on üldse nii-öelda avatud. Ületasime teedel vulisevaid ojakesi ja testisime vajadusel jalutades teeolusid. Üles me saime. Meie selle reisi esimene lumi. S kannatab meil raskekujulise lumearmastuse all. Nii vabastasime kutsika ja nautisime tema rõõmu. Vaated, hea seltskond, mäeõhk.
Esmakordselt ei kippunud me oma majakesest õhtuti eriti välja sööma, vaid eelistasime kaubandusretki ja "koduseid" õhtuid. Poed on Itaalia poodidest erinevad - veidi suuremad, palju külmutatud toitu, värskemaid asju veidi vähem. Esimene poekülastus eeldas tegelikult miskisuguse kohaliku kliendikaardi olemasolu ja meie kassapidaja oleks meid ehk tühjade kätega teist poodi saatnud otsima, kuid õnneks halastati ja saime oma ostu tehtud. Järgmiseid poekülastusi tegime kindluse mõttes linnas.
Vaatamist oli Kastorias küllaga. Jalutasime S-ga vanadel tänavatel, jälgisime järvelindude tegemisi. Linnas on äärmiselt palju veelinde ja nende piiramiseks on järve äärde ka aedikuid püstitatud. S ei ole just linnukeste lemmik ja nii oleks ta seal ka pahastelt kohalikelt sulelistelt tuustida saanud, kui tema suuremad sõbrad poleks appi tulnud :) Külastasime ka Dispilio eelajaloolist järveasulat - idüllilist kaluriküla. Ja viimasel päeval jõudsime kohta nimega "Cave of the Dragon". Stalaktiitide ehk tilkekividega kaunistatud koopad on ebamaiselt ilusad. Pildistamine ja filmimine oli keelatud. Lisasin siia ühe internetiavarustest leitud koopas filmitud klipi.
Kastoriast võtame endaga kaasa ka ühe mõnusa kohtumise ja uue tutvuse. Ühel õhtul jalutas T meie majakese hoovis S-ga, kui meie loomake otsutas naabermaja rõdule tulnud onu peale haukuma hakata. T sai onuga jutule ja naases tuppa küllakutsega. Järgmisel päeval võtsime näppu kodumaise Vana Tallinna ja läksime naabermaja karusnahapoodi kohvile. Duffi pani koheselt esimese kreeka kohvi tulele ja suurema aja meie lobisemisest keetis tassi kaupa kolme kohvi. Kreeka kohv on sisuliselt türgi kohv, valmistamine nõuab aega ja kannatlikku meelt. Duffi on kolmandat põlve karusnahaärimees ja tõdes, et kuigi konkurentsi on palju, siis elab ta kenasti ära. Nahk ostetakse oksjonitelt kokku ja kogu töötlemine/õmbelmine käib neil kohapeal. Kuulasime kreeklaste eluolu muresid ja rõõme ning Duffi sportliku ja elutervet vaadet elule. Maitsev kohv, mõnus vestlus, kaunis kaubavalik. Lubasime Duffile, et kui koju jõuame, siis saadame talle pilte reisist ja Eestist. Saime kingituseks karusnahast võtmehoidjad ja järgmisel hommikul jätsime ka Kastoriaga hüvasti.
Edasi viis tee Therme lahe äärde Thessalonikisse. Kreeka suuruselt teine linn on meil varasemalt paar korda juba reisisihiks olnud, kuid kuidagi on jäänud siiski käimata. Teel soovisime teha põike ka Portitsa sillale, kuid põikest sai seiklus ja tunnikesest vähemalt paar. Olime silda piltidelt palju näinud ja arvasime, et see on ka praegusel madalhooajal väga külastatud, kuid taas tuli oma linnamaastur proovile panna ja esimesed valepöörded said sõitudeks teedel, mis tegelikult vast päris linnaautodele mõeldud ei olnudki. T on meil õnneks osav juht ja viis meid kõige kiuste lõpuks siiski kohale. Sillani polnud sõidutee läbitav ja viimase kilomeet tatsusime S-i rõõmuks omal jalal. Ilm oli ilus ja sild jättis sügava mulje. Taas saime nautida seda imelist paika uhkes üksinduses. Polegi sobivaid sõnu. Lisan taas YouTube-st leitud videoklipi.
Thessalonikis peatusime hotellis, sest viibisime seal vaid 2 ööd. Hotell oli mõnus, linn väga koerasõbralik, inimesed toredad. Ühesõnaga Kreeka on mõnus ja nautisime seal oldud aega.
Edasi on aga reis võtnud teistsuguse pöörde, sest järgnevad riigid on vabanenud Nõukogude Liidu koosseisust ja kontrast Itaalia ja Kreekaga on väga suur. Seega juba varsti kirjutan Bulgaariast ja Rumeeniast.
Hetkel tervitused lörtsisest Bucharestist!
Autor: Dave Hutchinson
Edasi on aga reis võtnud teistsuguse pöörde, sest järgnevad riigid on vabanenud Nõukogude Liidu koosseisust ja kontrast Itaalia ja Kreekaga on väga suur. Seega juba varsti kirjutan Bulgaariast ja Rumeeniast.
Hetkel tervitused lörtsisest Bucharestist!
Autor: Dave Hutchinson
Pealkiri: Euroopa sügis
Ilmumisaasta: 2015
Formaat: pehmekaaneline
Lehekülgi: 292 lk
Kirjastus: Varrak
Hinnang: 3/5
Raamat, milles tramm sõidab Tallinna lennujaamast Lahemaale ja Lahemaa Rahvuspark soovib saada iseseisvaks riigiks...
"Euroopa sügise" avastasin tänu Lugemise väljakutsele. No ja kui see mulle raamatupoes oma 4 eurose soodushinnaga näppu jäi, siis otsustasin selle endaga kaasa võtta.
Tegu on võrdlemisi vähe tuntud inglise ulmekirjaniku Dave Hutchinsoni romaaniga, mille Varrak võttis endale tõlkimiseks tõenäoliselt peamiselt seetõttu, et peategelane on eestlane Ruudi ja tema kodukohaks on Lahemaa. Sündmustik leiab aset 21. sajandi teisel poolel ja Euroopa on peitunud taas müüride vahele. Majanduskriisid ja gripiepideemia on laastanud Euroopa Liidu, piiridel on taas tugev passikontoll ja endistesse suurriikidesse tekib igal aastal uusi väikseid rahvusriike.
"Kahekümnenda sajandi lõpus kajas Euroopa uste avanemisest, mõned rahvuslikud protestijad jäid küll eri meelt, kuid Schengenileppele vastav piirideta maailmajagu oli loodud. See ei jäänud kestma. Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid - olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt."
Romaani esimene pool haaras mind kaasa ja tekitas põnevust. Tutvustati peategelast Ruudit ja tema sattumist põrandaalusesse kulleriorganisatsiooni. Eestlne Ruudi töötas kokana ühes Krakowi restoranis ja omades Eesti passi oli tal kergem toimetada edasi sõnumeid, mille privaatset edasiandmist riigipiirid olid asunud takistama. Näis, et tegu on justkui spioonipõnevikuga, ent siis kiskus lugu järjest ulmelisemaks ja kerrulisemaks. Ebatraditsiooniline ulmekas. Kummaline raamat. Oma imelikul moel meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Häirima jäi see, et kuigi sündmustik peaks toimuma tulevikus, siis meenutasid kirjeldused pigem 1990. aastaid.
Huvitav on peategelase Ruudi kujutamine mitte-eestlase poolt. Autor on tunnistanud, et talle tuli raamatu edu üllatusena ja ta tegelikult enam ei mäleta, miks peategelaseks sai valitud eestlane. Eestit polnud ta kirjutamise ajal külastanud ja teavet otsis internetist. Ilmunud on ka järjed "Euroopa kesköö" ja "Euroopa talv". Kuna "Euroopa sügise" lõpunoodid asusid looma ulmelist paralleelmaailma, mis katab kogu Euroopat, siis loeksin ka järgmiseid osasid. Puhtalt uudishimust. Ja mitte kohe...mõne aja pärast...
Bucharest, Rumeenia
Comments
Post a Comment