Eneseiroonilised naljalood

Jäin eelmises postituses Converasano juures pidama. Linn on tuntud oma iidse vanalinna poolest. Mõte oli olla mõned päevad Bari läheduses. Tutvuda Itaalia “saapakontsaga” ja sõita siis Bari sadamast edasi Igoumenitsa sadamasse Kreekas. Apuulia maakonna linnad on turistid just viimasel kolmel aastal üles leidnud. Varasemalt olevat kohalike sõnul olnud külalisteks peamiselt kaasmaalased. Airbnb-st avastasin meile Converanos stuudiokorteri ja jäime oma leiuga väga rahule. Korter oli vanalinnas, kolmel tasandil. Keskaegne tornike. Linn puges meile mõlemale kiiresti südamesse. Rahulik, ilus, oma rütmiga. S leidis palju sõpru ja temaga oli seal mugav liikuda. Õhtusöögid kujunesid meeleolukateks, sest kohalike keeleoskus pole kiita, kuid soov suhelda trumpab selle loomulikult üle. Nii saime itaalia keele kiirkursuseid ja kõik vajalikud jutud räägitud. Toit oli kõigis söögikohtades “Molto buono”.

T avastas ühel hommikul, et linnas on ka Michelini tärniga restoran. Meie koos oldud 15 aastat vääris veel tähistamist, nii et broneerisime laua. Esialgu olime ainsad kliendid. Väga privaatne. Hiljem lisandus veel üks paarike. Tellisime kohalikest hõrgutistest koosneva 9-käigulise õhtusöögi “Mamma Maria” ja jäime ootama. Viienda käigu juures sai kõht täis. Väga omapärast serveeringut vast polnud, aga kõik oli muidugi maitsev. Õhtusöögi järel kutsuti meid vaatama ka restorani teist söögisaali ja veinikeldrit. Veinikeldis oli uhke kanapee ja sealne sommeljee tunnistas, et veedab kuumad suvepäevad võimalusel just seal lesides. Viimasel ajal oleme restoranikülastusi nautinud oma 6-liikmelise restoseltskonnaga ja esialgu oli kahekesi päris kentsakas. Suurema seltskonnaga ei teki väga kergelt piinlike momente, kus keegi kambast ei mõtle välja, kuidas mõnele toidule on õige läheneda, aga kahekesi tekkis meil küll üks selline olukord. Päris piinlik. Lõpuks otsustasime siiski küsida. Kõige ebatõenäolisem lahendus osutus õigeks. Ühesõnaga toit sai söödud. Tervitused meie restokambale!

Mööda said 3 meeldejäävat nädalat Itaalias. Sama meeldejäävaks kujunes ka Itaaliast lahkumine, sest sõit Kreekasse on kõike muud kui Rootsi kruiis (sealhulgas ka hind, mis on vähemalt kolmekordne). Kogu reisi jooksul oli see ka esimene kord, kui pidime koera olemasolust lähtuvalt veidi tähelepanelikumalt oma plaane sättima. Vaid üksikutel liinidel on võimalus olla loomaga kajutis ja enamasti tuleb koer paigutada kennelisse. Proovisime laeva kennelit S-ga teel Soome ja see ei sobinud kohe üldse. Seega otsisime kajutiga lahendust, mis osutus ulmeliselt kulukaks. Paljud reisijad sõitsid ilma kajutiteta ja arvestades hinnapoliitikat oli see ka arusaadav. Laevad on arhailised ja väikesed. Kail oli ootamas ka laev, mis 2014 läks sama liini sõites põlema ja nüüd seisab seal juba aastaid. Näeb üsna hirmus välja. T uuris, et põleng tekkis autotekil, kui afgaani põgenikud tegid rekka kastis sooja saamiseks lõkke...???! Meeskond venitas reisijate evakueerimisega ja lõpuks oli tuli juba võtnud selliseid mõõtmeid, et päästekopterid ei saanud laevale väga lähedale lennata. Enamik reisijatest õnnestus siiski päästa. Sadamasse jõudmine oli omaette ooper, sest nii segast kaisüsteemi annab tekitada. Kui lõpuks oma terminali jõudsime ja autot parkisime, et check-in-i tegema minna, siis blokeeris meie tee piirivalve auto. Järsult küsiti kõiki dokumente ja päris kurjategija tunne tekkis. Dokumentidega mindi oma autosse tutvuma, tagasi tulles uuriti kuhu sõidame ja kas auto on üldse meie oma....??? Hiljem piirivalvurite autost möödudes märkas T, et kaardiprogrammid olid avatud ja meie kaunis kodumaa paistmas. Tundub, et reageeriti tundmatule lühendile EST.

Meie laevareis läks ohutult, kuid oli täiesti uus kogemus. Autode laadimine oli tähendas ümberpööramisi ja risti-rästi paigutumist. Onud vaatasid meie üllatunud nägudele igatahes väga tähtsalt vastu. Kajutis avastasime, et hirmkalli ruumi wc on umbes. Teavitasime sellest infolauda. Meie murest mitte eriti vaimustunud naisterahvas saatis siis kellegi S-le seltsi seda parandama :) Meie läksime sööma. Laev tundus peamiselt sõidutavat Türgi rekkaid ja nii sõime korralikku rekkameeste õhtusööki. Kuidas nad seda kraami süües elu ja tervise juures on, on täielik müstika. Meil oli siiski väga lõbus ja no Kreeka laev on ikka kogemus! Laev pidi sadamasse jõudma hommikul 5.30. Meil oli endale äratus pandud 5.00. Asjad koos, et saame kiirelt minna. Ärkasime, vaatasime oma kajutiaknast välja, et kas tekil juba miskit toimub...täielik vaikus. T uuris siis oma telefonist, kus laev täpsemalt asub ja tuli välja, et olime sadamast veel päris kaugel. Kontrollisime saabumisaega. 5.30. Ilmselgelt selleks ajaks ei olnud võimalik jõuda. Kell 5.30 lükati äkki kajutiuks hooga lahti ja üks kreeklane karjus täiest kõrist “Igoumenitsa!”. Me siis segaduses kontrollisime tekki, kaarti ja tegime järelduse, et ju hakkame siis nende arvates varsti jõudma. Kell 6.00 kordus sama – uks hooga lahti ja kiledahäälne “Igoumenitsa!”. Tekil oli ikka veel vaikus. Ainus, kes häält tegi oli S, kes ootamatuid sissetunge nautida ei osanud. T läks kindluse mõttes korra uurima, et kas kusagil on liikumist märgata. Tasapisi koguneti. Ootasime kuni 6.15 esimesed hakkasid autotekile minema ja sättisime siis end ka minekule (Meie aknaga kajut oli tõepoolest suurepärase vaatega – autotekile J). Ei jõudnud veel kajutist välja, kui taas – uks lahti ja “Igoumenitsa!”. Nuta või naera. Me muidugi naerame kõva häälega siiani, sest see oli ikka täiesti jabur :) Sellest on saanud nüüd meile reisi parool! Veidi enne seitset siis lõpuks sadamas. Auto oli kaetud korraliku soolakihiga. Lahtise autoteki võlud. Meil kiiret polnud, sest ees oli ootamas 3-tunnine sõit, aga meie uus “kodu” pidi olema valmis meid vastu võtma alles kell 14.00.

Magasime S-ga muidugi suure osa sõidust maha, aga T nautis udust sõitu kõrgetes mägedes ja oli üsna reibas. Sõitsime välja Kreeka “Siberisse” ja sättisime end enne Kastoria linna ühel parkimisplatsil laagrisse. Plaan oli veidi magada ja siis hommikusöögile sõita. T arvas, et ta küll autos magada ei saa, aga tegelikult magasid S ja T oma kolm tundi ja mina lugesin. Söögikohas tutvusime kohaliku noormehega, kes rääkis haruldaselt head inglise keelt. Tuli välja, et ta õpib Stockholmis IT-d, naudib külma ilma ja õppimise kõrvalt töötab ettekandajana. Saime mõned head soovitused Kastoria avastamiseks ja tema FB kontakti. Kastoria on muide kuulus karusnahkade tootmiskeskus ja linn on pungil täis kasukapoode. Ka meie elamiskoha omanikud tegelevad karusnahaäriga ja tundub, et see toob hästi sisse. Elamine on igatahes imeline. Sellest aga juba järgmisel korral... Seniks tervitusi Orestiada järve kaldalt!

Autor: Mihkel Raud

Pealkiri: Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb

Ilmumisaasta: 2017

Formaat: kõvakaaneline

Lehekülgi: 224 lk

Kirjastus: Rahva Raamat

Hinnang: 1/5

Sel korral teen lühidalt. Olen lugenud Raua “Musta pori näkku”, “Sinine on sinu taevas”, “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” ja nüüd siis ka “Eestlase käsiraamatut”. Seis on viigiline. “Musta pori näkku” ja “Kuidas saada veel edukamaks” olid päris mõnusad lugemised, “Sinine on sinu taevas”, “Eestlase käsiraamat” pole minu jaoks.

“Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi “tõelise eestlase” väljaselgitamiseks pole siiani leitud. “Eestlase käsiraamat” toob välja täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Kas sinu raha on Rootsi pangas ja lahjendad suppi hapukoorega? Kas kirud Eesti ilma ja käid sügisel seenel? Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata?”

“Eestlase käsiraamat” on kiire lugemine, mis kirjeldab eestlase omapärasid läbi eneseiroonia. Mind hakkas kuidagi närima. Mõistan, et toonivalik on taotuslik. Siiski ei kõnetanud. Sel korral siis nii. Lugesin ka Vahur Kersna poolt raamatule kirjutatud kommentaari: “See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult.” Ehk tunduski loetu liiga hüplik. Vaatasin, et raamat on hetkel jätkuvalt Rahva Raamatu Top10-s 1. kohal, nii et maitsed on kindlasti erinevad ja raamatul on oma lugejaskond olemas.

Nüüd aga loen “Euroopa sügist”. Raamatu 100 esimest lehekülge on läinud lennates. Sobib kuidagi hästi ka meie reisimistega. Loen

Kastoria, Kreeka

21.02.2018