What It Was Like

Postitus on viibund ja Draftis aega viitnud, kuid parem hilja...

Roomas. Hetkel vaid S-ga. T sõitis tööasjus mõneks päevaks kodumaale. Meie siis siin. Uudistame.

Täna oli varajane äratus. Õhtul jäin hilja magama, sest läheduses peeti itaalia pidu. Või mõnusat koosviibimist. Igatahes lauldi. Valjusti. Ikka nii, et kostaks üle muusika. Valik varieerus räpist Elvis Presley-ni. Arvan, et lõpetati kusagil kahe paiku. Täna ju ikkagi tööpäev. S ärkas vara. Ju sai eile oma sõiduväsimuse välja magatud.

Päevaplaan on veel ebaselge, aga tundub, et pean S-i endaga linna kaasa võtma. Mõte on minna vaatama Pantheoni. Eile käisin Rooma muuseumis. Oli imeilus päev. Sooja võis olla päikese käes 16-17 kraadi. Inimesed käisid T-särkides ja kampsunites. Väga mõnus. Hetkel on taevast katmas õrn pilvekiht, kuid ilmateate järgi see hajub. Homme lubatakse lauspäikest ja varjus 17. Kahju, et T ei saa seda sooja nautida. Koos oleks muidugi veelgi mõnusam.

Toscanast võtsime kaasa ilusad mälestused. Viimase päeva kokandustunnist sai kirss tordil. Õppisime valmistama ravioolisid ja linguiini pastat. Seltskond oli kirju. Ema ja tütar ning üks paarike Austraaliast, üks vanapaar Ameerikas. Ka meie juhendaja oli pärit Ameerikas, kuid nüüdseks juba 42 aastat Itaalias elanud. Pasta valmistamine polnud väga keerukas, aga erinevaid õpetussõnu ja tehnikaid oli palju. Panime pärast tundi õpitu endale võimalikult täpselt kirja, eks nüüd tuleb asuda kinnistama. T sai endale hoolsast tainaklohmimisest verised nukid, näeme välja üsna vägivaldse perekonnana :) Kõigest valmistatust tegi kohalik kokk meile pidulaua. Saime maitsta enda tehtud ravioolisid ja pastat, piirkonnale tüüpilist eelrooga, pitsat ja magustoitu. Ilmselegelt liiga palju toitu! 

Et toidulaari setitada, viisime meie lossikodus tundunud S-i pikemale jalutuskäigule ja lootust oli, et jõuame päikeseloojanguks maalilisele mäenõlvale. Olime siis meie aeglased või loojus päike lubatust kiiremini, loojangust nägime vaid viimast kuma. Mõnus oli siiski. Jalutasime iidse kabeli aias ja (tungides keeluale) ka kabeli renoveeritavas sisemuses. Tagasi koduteele asusime juba pilkases pimeduses. Ilus punkt kaunile ajale Toscanas.

Sõit Rooma oli minu jaoks senisest kõige vähem nauditavam. Tahtsime teel minna kuumaveeallikatele ja nii jäime kiirteest kõrvale. Sõitsime mööda mägiteid. Et need olid aga korralikult keerutavad teed, oli mul ühel hetkel juba üsna niru olemine. Proovisin teekonna kuidagi ära kannatada. Õnnestus. Preemiaks saime kosutada end kuumaveeallikates "Terme di Saturnia". Ei oskagi seda vääriliselt kirjeldada. Hea olemine soojas vees. Õhk oli mõnusalt kevadine, ilm päikest täis.

Rooma sissesõit on olnud senistest suurlinnadest erinev. Mitte liikluse tõttu. Üllataval kombel. Vaid et sõit toimub peamiselt müüride vahel...nagu avatud tunnelis. Vaateid pole, maju ei näe. Oma elamise Vatikani külje all leidsime vaevata ja nüüd silkame kesklinna ikka üle Püha Peetruse väljaku. Uhke katoliiklaste peakiriku kuplid paistavad meile ka rõdult. Rooma on imeilus ja ajalugu on igal sammul tunda. Koeraga liikudes riivab aga kohe eriliselt silma tänavate räpasus. See on vististi kõige mustem linn, kus olen viibinud. Ei oskagi ette kujutada, mis siin suvel toimub.

Edasi on meid ootamas Pompei ja Vesuuv. Ühesõnaga sõit Naapoli poole, Campania piirkonda. Eks kirjutan taas. Seniks aga..."When in Rome, do as the Romans do."

Autor: Lauren Graham

Pealkiri: Talking as Fast as I Can

Ilmumisaasta: 2017

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 230 lk

Kirjastus: Ballantine Books

Hinnang: 3/5

"You've heard of the town of Stars Hollow? Well, I'm here to tell you, it is real. It's a wonderful, happy place with cheerful neighbours, ballerinas taking classes at Miss Patty's, and a seasonal festival of some sort happening in the town square. It's a place where the coffee flows freely, junk food has no calories, and Kirk has somehow found yet another job."

Gilmore Girls ... kindlasti üks minu lemmiksarju. Just selle sama Stars Hollow pärast. Linnake, kus tahaks ise elada, tegelased kellega sooviks olla tuttav, siirus. Imeilus sari.

Avastasin Gilmori tüdrukud tegelikult enda jaoks üsna hilja. Olin varasemlt ETV-st küll üksikuid episoode näinud, kuid vaatama polnud jäänud. 2010 põdesin kopsupõletikku ja pidin pikemalt kodus olema. Kui mööda olid saanud need päevad, kui isegi silmad kinni pikali oli halb, siis saabusid päevad kui külili kannatas juba midagi vaadata, aga lugeda veel ei jaksanud. Siis asusingi vaatama Gilmori tüdrukuid ja tasapisi said kõik osad vaadatud. Eriti meeldisid esimesed hooajad. Terav ja kiire mõttevahetus, värvikad tegelaskujud, veidi naiivne ja lihtne, samas humoorikas ja soe. Idülliline väikelinn.

Originaalis oli Gilmori tüdrukutel 7 hooaega, kuid eelmisel aastal valmis 4-osaline Netflixi hooaeg "A Year in the Life". Näis, kas see jääb viimaseks. Nii raamat kui ka sarja 4 viimast sõna viitavad võimalikule järjele. 

Raamat on aga kirjutatud ühe sarja peategelase poolt ja olen kindel, et kui selle lugejaks peaks sattuma keegi, kes pole sarja näinud, siis jätaks loetu väga segase ja kaootilise mulje. Raske öelda, kas raamat on kirjutatud rollist lähtuvalt või on Lauren Graham päriselus oma tegelaskujule hirmuäratavalt sarnane. 

"Talking As Fast As I Can" on tagasivaade Laureni lapepõlvele, näitlejaks saamisele, pakub ka lustakaid seiku tema hilisematest tegemistest ja räägib sarjadest "Parenthood", "Gilmore Girls". Muidugi tuleb juttu ka 9 aastat hiljem filmitud Gilmori tüdrukute  viimasest hooajast ja kaasnäitlejatest. 

Minu maitsele ehk jäi raamat liialt venima ja mõni peatükk tundus olevat lisatud...täiteks? Sari on siiski suurepärane! :)

If you're out on the road

Feeling lonely and so cold
All you have to do is call my name
And I'll be there on the next train 

Where you lead, I will follow
Anywhere that you tell me to
If you need, you need me to be with you
I will follow where you lead

Uus raamat on juba lugemisel. Midagi väga põnevat! Lugemisvaimustus taas leitud. Loen

Rooma, Campania

lõpetatud 28.01.2018