Teekond vabaduse tippu

Ja Berliinist sai Lucern, Lucernist Toscana... Piltidelt maalilisena näivaid Alpide vaateid me Lucernis ei näinud. Udu varjutas vaated. Ilus oli siiski. Käisime jalutamas. Esimese õhtu puhkasime reisiväsimust välja. S sõbrustas kohalike koertega, nautis möödujate tähelepanu ja hakkab juba tasapisi harjuma murulappide vähesusega. Elu vanalinnas on üsna kivine. Reussi jõe kallastel uudistas S huviga veelinde, nad vastasid samaga. Linnufoobiku hirmuks saime endale edasisel teekonnal kaaslaseks ühe turris sulgedega luige. Väga ähvardava moega!

Lucern on koerasõbralik ja tundub, et ka kõigis söögikohtades on neljajalgsed väga oodatud. Saime S-i endaga sööma kaasa võtta ja jätsime ta hotelli tuduma vaid restorani külastades. Vaatasime seal siis hoopis naaberlaua all askeldavat karvast sõbrakest. 

Paar päeva udust vaikelu ja taas teel. 600km Itaalia suunal. Ilm juba ilusam. Alpidelt päike vastu siramas. Päikeseprillid saavad esimest korda kasutust. Saime tunda ka esimesi miinuskraade. Nägime paksu lund. Vaid hetkeks, keset Alpe, aga siiski. Ka esimene sõitmisega seotud n-ö olukord jäi sellele teekonnale. Oma laiskusest. Ületasime Alpe, armatuuril süttis õlituli. Kiirteel. Head nõu saime Eestist. Soovitatud horisonaatlasendit ei olnud võimalik küll mägedes tekitada, aga lohutati, et väga jama on olukord punase tule süttides. Tuli ei muutunud bensiinijaama kiirotsingul punaseks ja saime uue õli varutud. Oma laiskus, sest eelnevalt sai auto hooldusfirmaga peetud planeeritud sõidu osas nõu ja soovitati kindlasti liiter õli kaasa võtta. Edaspidi kuulame. Tõenäoliselt.

Toscana tervitas meid pimeduses. Valgusvihus märkasime küll õiget teeotsa oma 1146. aastast pärineva kivilossi juurde, kuid veidi hilja. Nii keerutasime veel mõnda aega kitsastel pimedatel teedel. Otse sõitmine on mõistlik. Auto ümberpööramine võimatu. Lõpuks jõudsime läbi oliivisalu tee õige ukseni. Imeline. Airbnb teeb ikka võimatu võimalikuks. Kaunid vaated, soe, väga ehe, kodune. Palju häid mõtteid oma Pärnu kodukese jaoks. Kevad saab olema taas tegus. 

Eile käisime Firenzes. Koeraga. Auto jätsime linnalähedasse parklasse, sest linna sisse turistid sõita ei toh. Saime muretult koos kutsaga bussiga vanalinna. Madalhooaeg. Ringi liikuda oluliselt rahulikum. Vaadata on palju: minu lemmik Piazza della Signoria (Neptunuse purkkaev oli kahjuks tellingutes ja renoveerimisel), Uffizi galerii, toomkirik ja baptisteerium, San Marco kloostri piirkond, Ponte Vecchio. Olen varem Firenzes korra käinud (14 aastat tagasi..kuhu see aeg kaob) ja üllatavalt palju oli äratundmisrõõmu (T-i "rõõmuks" muidugi meenutasin kõike häälekalt). Eelmisel õhtul vaatasime kohustuslikus korras ka "Hannibali". Olen seda korduvalt näinud, kuid nii kui film algas jõudsin selle vaatamist kahetsema hakata. Siin Firenze kõrval tundub see kordades kõhedam. Jalutades saime aga paljud filimis nähtud kohad üle vaadata. Õhtul vaatasime ka "Infernot" - taas peamiseks võttepaigaks Firenze. Lõpust jäin küll unne suikudes ilma. Raamat on loetud. T meelitab mind siiski lõpuni vaatama, et näha taas ka Istanbuli Hagia Sophiat ja Basilica Cistern-i. Ere mälestus aastast 2015. 

Mul käisid just külalised. Lossikassid. Neid on 2. S on praegu õues ja nii nad võtsid julguse kokku ja tulid tuppa uudistama. Salaja. Said juua S-i jooginõust, pikutada pesas ja jalutada tähtsalt ringi. Muidu nad piidlevad meid eemalt. Kutsikad ei tundu olevat just nende tassike. Koerte vastu ei ole neil vist muidu midagi, sest siin elab ka 13 aastane Jack Russell Emma, kelle S kohe esimesel kohtumisel hingetuks jooksutas. Nüüd hoiame veidi eemale, sest vanakesele tundub kutsikaenergia liiast olevat. 

Ühtteist põnevat veel plaanis, aga sellest juba järgmisel korral. 

Laupäeval sõidame Igavese linna suunas. 

Seniks aga - Ciao!

Autor: Janika Vaikjärv

Pealkiri: Minu Kilimanjaro

Ilmumisaasta: 2016

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 255 lk

Kirjastus: Petrone Print

Hinnang: 3/5

Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Igaühe Everest. Raamatut lugedes saab aga selgeks, et mõnusast jalutuskäigust Uhuru Peak-le võib olla asi väga kaugel. 5895 meetri kõrgusel olev tipp ei pruugi olla kõigile jõukohane. Autor on mäel käinud seitse korda. Tal on oma lugu selle mäega. "Mägi on küll sama, kuid inimesed, olukorrad ja ilm on alati erinevad." Nii tulebki juttu mägimatkamisest, maailma ilusaimast päikesetõusust ja Tansaania eluolust. Kilimanjaro - Särav mägi. 

"Olen olnud mäe tipus, kui on paks udu ja ei näe kaugemale enda saapaninast. Olen sumbanud paksus lumes ja värisenud külmas lõikavas tuules. On olnud kõrvetavat päikest ja palju pisaraid koos erinevate emotsioonidega. Ning kuigi vihmas on märg ja külm, on sajused korrad olnud emotsionaalselt tugevamad"

"Kilimanjaro, kohalike mõistes "taevasaar", esindab viit kliimavööndit ja on bioloogiliselt väga mitmekesine piirkond. 3000meetrises kõrgusevahemikus on esindatud erinevaid metsatüüpe, kus kasvab üle 1200 taimeliigi."

Huviga lugesin mõttest viia korraga 60 eestlast Kilimanjaro tippu. Püstitada rekord. "Esiteks on see kõik liiga kallis ja teiseks pole Eestis nii palju inimesi, kes 50 000 krooni matka eest maksaksid. Lisaks ei kannatavat eestlased üksteist nii suures seltskonnas välja ja praktikas ei jõuaks nagunii kõik korraga tippu." Teekonda alustas 43 eestlast. "26. novembri varahommikul jõudis 37 eestlast Kilimanjaro kõrgeimasse tippu ja püstitas omalaadse rekordi. Nii palju korraga ei ole ühest ja samast rahvusest inimesi siin tipus veel olnud." Reisile kutsuti teekonda salvestama ka Vahur Kersna, kes tegi kohapeal kokku 3 saadet: mäest, Sansibarist, Tansaaniast. 

Vaatasin saateid pärast lugemist ja soovitan kindlasti raamatu juurde err-i arhiivi avarustest üles otsida: "Rännud Kersnaga: Kilimandžaaro","Rännud Kersnaga: Sansibar" ja "Rännud Kersnaga: Tansaania". 

Raamat jõudis minuni armast teed pidi. Tervitused isale, kes seda raamatut meile Tallinnas ühel õhtul tutvustas. Ja vast päkapikkudega koostöös selle ka T-le kinkis. Nagu meie peres ikka kipub olema, siis omastasin raamatu kõigepealt endale lugemiseks ja nii see meiega reisikotis kaasa rändaski. Eks T-gi võtab selle lugemise varsti ette, aga seniks lugesin talle Alpide taustal "Minu Kilimanjaro" paremaid palakesi ette. Aitäh, hea isa, et meie teekonnale sobiva kaaslase ühes panid. Kas Kilimanjaro tuleb meil plaani või mitte?... T vaatas minuga Kersna saateid, arutasime, eks mõtleb. Loeb ka kõigepealt raamatu läbi. 

Mõneks ajaks jääb see viimaseks Minu-sarja raamatuks. Uued raamatud, uued linnad, kohad. Loen

Toscana

18.01.2018