Kirjutisi Saksamaalt

Olemegi ratastel. Eile sõitsime 500 km Berliinist alla. Naudime nüüd mõnda aega nii-öelda maaelu.

Teel peatusime Nürnbergis. Nürnbergi on sajandeid loetud Püha Rooma impeeriumi mitteametlikuks pealinnaks ning siin on resideerunud paljud kuningad. Teises maailmasõjas sai linn pommitamistes tugevalt kannatada ja vajus varemetesse. Linna ehitamine jätkub veel praegugi. Eks esimesena seostub linna külastajatele vast siiski kurikuulus sõjatribunal.

Rändaja jaoks toovad uued linnad alati kaasa erinevaid seiku ja avastusi. Parkimisega on alati lood huvitavad, sel korral õnnestus isegi riielda saada. Otsisime teeserval interneti avarustest parkimismaja asukohta, kui üks kohalik roosa baretiga proua pidas oluliseks meile meenutada tähtsat tõika: “You are in the City. Please turn off the engine!”. Kuuletusime, lokeerisime parkimismaja ja sammusime linnavaadet vaatama Nürnbergi lossi platvormidele. 

Maal on elu ikka mõnusalt teistsugune ja S-i igatsetud muru on ka olemas. Lisaks oli meie ööbimispaigas ka kass, haned, paabulind, akvaariumi forellid ja uksel ootamas...karutopis. Kirjutasime eelnevalt hotelli ette, et tuleme hästi käituva koeraga – saabusimegi siis uhkelt uksele...haukuva ja löriseva isendiga, kes arvas, et meid tuleb, maksku mis maksab, koletu topise eest kaitsta. Õnneks ei tõmmanud see üldise melu kõrval erilist tähelepanu. Hotelli vastuvõtt jagas lauaruumi restorani õllekraanidega ja seal oli juba käimas mõnus saksa sumin. Tundus, et tühjavõitu hotell on  kohalike poolt eriliselt armastatud ja nii nad seal siis ühiselt oma reedest õhtut veetsid. Koht oli armas. Soe ja hubane. Tuba kodune ja maamaja fiilinguga. Meile meeldis, S-le ka. Pärast mängu ja jalutust oli ta nõus tuppa sööma ja unelema jääma, nii et saime loa suunduda alla akvaariumist välja sikutatud “Miller’s wife” moodi tehtud forelli ja kartuleid nautlema. Mõnus!

Hommik oli viimase aja üks varasemaid. S nõudis õue minekut juba enne kaheksat. Ilm udune, mitte liiga külm, kodulinnud õuel askeldamas.

Taas tuppa jõudes otsustasin suunduda koheselt alla sööma ja jätta teised veel veidikeseks magama. Võtsin raamatu näppu ja sammusin kodusele hommikusöögile. Väga armas pererahvas, isiklik kannuke kohvi, rahulik ja õdus. 

Toas aga ei valitsenud  sugugi nii rahulolev meeleolu, sest T-i väitel ei olnud S nõus magama ja korraldas seal igasugu trianglit. No ma ei tea...kui T sööma suundus, tuli S kohe krapsti kaissu tukastama ja T-i õudusjutud tundusid udujuttudena. Kiusu mõttes saatsin alla restorani muidugi mitmeid idüllilisi pilte toas valitsevast vaikelust.

Nüüd siis jälle teel. Õhtuks juba järgmises riigis. Plaan on jääda kaheks päevaks Šveitsi. Peatume väidetavalt ühes ilusaimas Šveitsi linnas. Piltidel maalilisena näivas Lucernis. 

Seniks aga tuiskame mööda kiirteid edasi.

Autor: Jaana Davidjants

Pealkiri: Minu Berliin

Ilmumisaasta: 2014

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 207 lk

Kirjastus: Petrone Print

Hinne: 4/5

Haarasin “Minu Berliini” raamatupoest kaasa ilma igasuguse eelneva plaanita. Hind oli soodne, eelseisva reisi valguses tundus asjakohane lugemine. Suhtun küll “Minu”-sarja raamatutesse teatava ettevaatusega, sest olen lugenud väga häid kirjutisi, kuid rohkem vast mitte nii haaravaid või suisa nirusid eksemplare. Õnneks on nad pigem 1-päevased lugemised ja nii pole taoliselt kasutatud ajast liialt kahju.

Berliini raamat oli õnneks meeldiv. Oli just see, mida sellest sarjast võiks kõige paremas mõttes oodata. Hästi kirjutatud, palju lustakaid momente, uued vaatenurgad ja faktid, vähem isikust elust ja rohkem linnast kõnelev.

“Kord peolt koju naastes olin julges tujus ning kui taksojuht uuris, kust ma pärit olen, hakkasin pasundama oma armeenia päritolust. Autojuht pani pidurit ja peatas järsult auto. Sel hetkel jõudis mulle ehmatusega kohale, et oleme kuskil pimedas kõrvaltänavas. Taksojuhi silmad läikisid, kui ta end minu poole pööras. “Armeenlased, need on ju meie vennad!” hüüdis ta mu käest kinni haarates. Agir oli Türgist pärit kurd ning oli Berliinis elanud juba kakskümmend aastat.”

Jaana Davidjantsi “Minu Berliin” kirjeldab linna aastatel 2006-2014. Lisaks kõigele muule räägib raamat skvottimisest, anarhistidest, grafititest, protestikultuurist, multikultist jne. Ehk just sellisest taustast, mis nädalase viibimise jooksul silma ei paista, aga kaheksa aasta jooksul elu osaks muutub.

Meie Berliin oli väga rahulikult kulgev. Pigem osavõtmatu ja talvises kaamoses (ei ole kuidagi negatiivsena mõeldud). Sarnane paljude nähtud Euroopa linnadega. Sümpaatne oli jalgrattasõbralik liikluskorraldus, hästi tundsime end ka jalakäijatena ja autoga vurades. S-le meeldis vast kõige rohkem suur Tiergarteni park. 

“Ainuke, millest eestlasel puudu jääb, on meri. Mina, kes ma pole kunagi olnud suur rannas külitaja, avastasin Berliinis, et igatsen merd. Või pigem mõtet mere lähedusest – teadmist, et kuskil lõpeb maa ja algab avarus. Taipasin, et pikemas perspektiivis ei suudaks ma sisemaale elama jääda.”

  

13.01.2018

Saksamaa kiirtee