Tõed ei ole kunagi mõistlikud

“Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed. Tõde on kuidagi tavaline. Kas on keegi veel tõesse uskunud? Tõde on niisamagi olemas, ilma usuta, peaaegu nagu süüdistus, nagu meie eneste olemasolu ise, ilma soola ja suhkru ja viinade marinaadita, milletagi, paljalt.”

Ei hakka varjama, et kirjutamise taustaks mängivad juba jõululaulud. Hetkel kõlab Paul McCartney “Chestnuts Roasting On An Open Fire”. Rahulik ja mõnus. Kuusk on tuledes, advendiküünal aknal, raamaturiiulil tulukesed, esimesed piparkoogid said nädalavahetusel küpsetatud. Midagi maagilist on selles jõuluootuses. Ja nii igal aastal. Armastan kõiki aastaaegu, kuid jõuludele järgnevat talve kõige vähem. Jaanuar, veebruar. Külm, pime. Samas algab siis valguse ootus. Nii kulgemegi ühest ootusest teise ja muudkui ootame. Kummaline. Isegi kurb kui nii mõelda.

Autor: Tõnu Õnnepalu

Pealkiri: Valede kataloog. Inglise aed

Ilmumisaasta: 2017

Formaat: pehmekaaneline

Lehekülgi: 392lk

Kirjastus: EKSA

Hinne: 5/5

Olin kuulnud, et kurbusenoote jagub palju ka Õnnepalu uude romaani “Valede kataloog. Inglise aed”. Raamatu esimest poolt võrreldi raamatuesitlusel isegi august välja ronimisega. Mina ei tajunud ülemäärast kurbust, aga nägin palju ausust. Siirad kirjeldused lihtsatest ja igapäevastest oludest/mõtetest, kerge samastuda, palju äratundmisrõõmu. Ja mulle väga meeldis! Neelasin teksti kiiresti – see kõnetas mind. Loen kindlasti uuesti! Naudin Õnnepalu kirjutamise stiili – naeruväärsete ilustusteta, mehelik, napp. Raamat on kirjutatud jupiti nagu sissekanded päevikusse. Lihtne viis, hea lugeda.

“Selline sai mu elulugu. Täna. Homme võib-olla jutustan mõne teise eluloo. Seni kui elame, võime sellest iga päev uue loo jutustada. Täna ma lihtsalt olen See, Kes Vaatab Aknast Välja, Kui Väljas Sajab Halli Kevadist Vihma ja Valget Kevadist Lund.”

Esitlusel kirjeldati “Inglise aeda” kui humoorikat pilti inglaste elust. Ma vist siiski ei leidnud seda nalja päris üles. Mõni on väitnud, et naeris seda lugedes kohe kõva häälega. Mina ehk mõtlesin jätkuvalt pigem raamatu esimesele poolele ja nautisin “Inglise aia” juures pigem autori nauditavat keelekasutust.

Minu süda kuulub “Valede kataloogile”.

“Aga õnneks ei ole ma veel kedagi seal tammede all näinud raamatut lugemas. See ei kuulu väga asjade hulka, mida loodusesse tegema tullakse. Kahju muidugi, et raamatute lugemine nii ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada raamatute kuldsel loojangul."

Raamatute kuldne loojang... Loen.

Tallinn

5.12.2017