Mälu on nagu kaev

Lisaks jõuluootusele on nüüd hinge pugemas ka jõulutunne. Eile tõime metsast kuuse tuppa. Tundub ehk vara...aga tunne on, et pigem täpselt õige aeg. Lumesadu, vesised hanged, kuuselõhnaline mets, parim kaaslane ja vahva kutsikas – need on põhilised märksõnad eilse kuuseretke kirjeldamiseks. Nüüd on tuba täis mõnusat kuusehõngu, silmailu pakkuvaid tulukesi – I.M.E.L.I.N.E!

Autor: Mari Saat

Pealkiri: Matused ja laulupeod

Ilmumisaasta: 2015

Formaat: kõvakaaneline

Lehekülgi: 168 lk

Kirjastus: Petrone Print

Hinne: 2/5

Loetud raamatust... Nüüd kui mõni päev on raamatu lõpetamisest möödunud, on tunne, et ei oskagi selle kohta enam midagi öelda. Pea on tühi, vaid üksikud killud on minuga jäänud. Leian alati raamatutest midagi enda jaoks ja nii ka sel korral, kuid tõden siiski, et lugemisvaimustust/innustust see minus ei tekitanud. Ehk olen liialt noor.

Olen Petrone Print sarjast Aja lugu varasemalt lugenud vaid Maimu Bergi "Moemaja", mis mulle meeldis ja meelde jäi. Raamatute ülesehitus on lihtne ja rohkete illustratsioonidega, mis tagavad kiire ja kerge lugemiselamuse. "Matused ja laulupeod" tundus esialgu üsna paljulubav, kuid kujunes minu maitse jaoks vast liialt hüplikuks.

Tegu on mälestuste koguga, milles on mõnusat ajastu hõngu ja usun, et raamat võib lugeja viia tagasi ka tema enda noorpõlve mälestuste radadele. Kirjanik annab edasi Nõukogude argielu ja pärast Teist maailmasõda sündinud põlvkonna kujunemist. Kohtab mälestuskillukesi kommipuudusest, sügisesest kartulivõtust, suhkrusabast, suletud rannaribast, suurmeeste matustest ja veel paljuski muust.

“Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.”

Plaanin sarja lugemist kindlasti jätkata ja võtta ühel hetkel ette Kristiina Ehini "Palentoloogi päevaraamatu".

Seniks aga naudin saabuvat advendiaega ja...Loen.

Tallinn

2.12.17