Kahe kodumaa vahel

Teist päeva juba paistab päike. Tunne on nagu jaanuaris. Karge, külm, päikseline. Ilus! Käisin koeraga pikemal jalutuskäigul. Tundub, et nautisime mõlemad. Tuppa on ka mõnus tulla – sooja. Koer keeras end diivanile kerra ja teetass näpus istun tema kõrvale kirjutama. Lõpetasin “Peterburi eestlaste lood”. Ei suutnud selle lugemist nautida. Palju saatusi, hüplikud ja napid kirjeldused – oleksin tahtnud rohkem süveneda. Süveneda vaid ühte elukulgu. Juba mõne loo järel tekkis tunne, et olen seda kõike juba lugenud... Siiski tekkis huvi Leningradi blokaadi vastu ja hämmastas see, kui palju kaasmaalasi on Peterburis oma elu alustanud. Andis mõtlemisainet. Lugemisrõõmu jäi siiski väheseks.

Autor: Lea Jürgenstein, Liina Rootalu

Pealkiri: Peterburi eestlaste lood

Ilmumisaasta: 2011

Formaat: kõvakaaneline

Lehekülgi: 285 lk

Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus

Hinne: 2/5

Peterburi eestlaste arv hakkas jõudsalt kasvama 1860. aastatel seoses Peterburi tööstusliku arenguga. Rahvaloenduse andmetel elas Peterburis 1890. aastal 7431, 1897. aastal 12 238 eestlast, enne Esimest maailmasõda oluliselt üle 50 000 eestlase.

Raamatusse on kogutud kolmkümmend Peterburi eestlase saatuselugu 20. sajandi algusest tänaseni. Kes need Peterburi eestlased siis on? Eestlased? Venelased? Kolmanda sordi eestlased?

Päris ühest vastust sellele küsimusele ei saagi, sest inimesed tunnevad end erinevalt, kuid selge on see, et säilinud on tugev rahvustunne ja keel on jätkuvalt eestluse võtmesümboliks. Ükski neist lugudest ei möödunud keeleoskuse küsimust puudutamata.

Eks võõrsil elades jääb Eesti ikkagi kodumaaks ja valdavalt soovitakse/loodetakse kunagi ka tagasi pöörduda, kuid kinni hoiavad perekondlikud sidemed, erialased väljakutsed ja paljud muud põhjused. Ja eks aeg lihvib halastamatult maha ka esimeste põlvkondade tugevat rahvustunnet. Rahvuslik identiteet ja emakeel omandatakse kodus ja mida tugevam see on, seda paremini säilib see ka järeltulevatel põlvedel. Elu jooksul rahvuslik identiteet muudab oma tähtsust ja raamatut lugedes on näha, et selle säilimise nimel tuleb kõvasti pingutada.

Silma jäi, et raamatus oma lugusid jaganud Peterburi eestlased tunnevad, et nad on oma kodueestlaste jaoks justkui “kolmanda sordi” eestlased.

“… ma enam ei tahtnud Eestimaal käia. Meid peetakse seal teist sorti inimesteks, sest me oleme elanud Venemaal. Olen sovetskaja vist nende arvates. Kõiki minu sugulasi, kes on Venest pärit ja siin elavad, nad põlgavad. Arvavad, et me oleme väikese kultuuriga.”

“Eestlaste kohta võib vahel küll öelda, et nad on õelad. Nad on töökad, korralikumad majapidamises, neil on rohkem maitset. Aga nad ei ole nii sõbralikud ja südamlikud kui venelased.”

Traagilisemad sündmuste kirjeldused puudutasid Leningradi blokaadi 1941-1944, mille käigus suri nälga ligi miljon inimest. Linnainimesed nälgisid, surid äkksurma. Tänavatel vedelesid surnukehad. Kütmata korterites külmuti. Killuke kirjeldustest:

“Blokaadiaastatel elas meie pere Peterburis. Tol ajal tuli elada päev korraga, midagi mõelda ei saanud. Pisarad tulevad jälle silma, kui sellest räägin. Aga siis rahvas ei nutnud, ei jaksanud nutta. Ei jaksanud midagi mõelda ega ette võtta. Ainult astusid ja vaatasid, et järgmise sammu teha jõuad.
Kui läksime linna leiba tooma, siis ... no üle laiba ei saanud astuda, tuli ümber minna. Kui püüdsid üle minna, võisid kukkuda ja mitte enam tõusta. Mul on hästi meeles, kui tuli transpordirong ja me läksime emaga leiva järele. Surnuid oli igal pool.”

Raamat on pühendatud Peterburi Jaani kiriku taasavamisele.

Järgmine raamat on juba riiulist välja sikutatud. Loen.

Tallinn

14.12.2017