Unustatud lood

Täna pole valgeks läinudki. Pime. Ehk sel põhjusel ootangi kannatamatult juba jõuluaja saabumist. Valgemaks saavad tänavad, toad, inimesed tunduvad kuidagi helgemad ja soojemad. Kannatan väljakannatamatu jõuluootuse all.

Autor: Jaak Juske

Pealkiri: Lood unustatud Tallinnast

Ilmumisaasta: 2013

Formaat: kõvakaaneline

Lehekülgi: 207 lk

Kirjastus: Pegasus

Hinne: 4/5

Oktoobri lõpus lõpetasin oma lugemisnimekirja esimese raamatu. Jaak Juske “Lood unustatud Tallinnast”. Olen varasemalt lugenud Juske populaarsest sarjast raamatut "Lood unustatud Pärnust" ja lugemisrõõmu pakkusid mõlemad. Pigem on tegu raamatutega, mis annavad kätte hulga niidiotsi, kuid täpsem uurimine jääb lugeja enese teha. Minul on neid lugedes tekkinud õhin minna ja otsida kirjeldatud kohad üles, haarata raamat kaasa mõnusale jalutuskäigule ja rännata ajas tagasi.

Jalutuskäigule võtmiseks on raamatu formaat just sobiv, kuid pildihuvilisena tahaksin neid suuremal kujul uurida. Pildid ja kaardid on minu jaoks üks selle raamatu võlusid –kohad, mis on Tallinnas elavale inimesele teada, kuid mis on pilte vaadates vaevu tuttavad. Vanadel piltidel tundub elu teistsugune – rahulikum, lihtsam.

“Loodetavasti aitas raamat tuletada oma lugudega meelde üht osa selle vana linna minevikust, et arvestada seal peituvate väärtustega pealinna edasisel kujundamisel.”

Miks siis mitte pista raamat kotti ning astuda vastu seitsmele omaaegsetest vanalinna väravatest alguse saavale jalutuskäigule. Lisaks faktirohkele ajaloole leiab raamatust ka lühemaid jutukesi sealsetest tähtsamatest ehitistest, tänavatest, sündmustest.

Võtan ühel õigel hetkel kätte ka “Lood unustatud Narvast” ja “Lood unustatud Tartust”. Huviga loeksin ka raamatut "Lood unustatud Kuressaarest" ... ehk ilmub kunagi seegi. 

Siis saaksin lähedasi taas kiusata küsimustega “Kas sa seda teadsid, et…?” ja puistata neid üle värskelt ammutatud faktirahega. 

Ajahammas pureb aega halastamatult. Mina aga ... Loen.

Tallinn 

29.11/17